Take a photo of a barcode or cover
A review by kittymamers
Anna Karenina #2 by Leo Tolstoy
4.0
kuna endiselt ei suuda meenutada, et oleksin seda teost kunagi lugenud, uurisin vahepeal kirjanduse õppekava ja õpikut. isegi praegu nad loevad seda gümnaasiumis! käib samasse moodulisse Dostojevski, Tšehhovi ja Vildega, keda me kõiki kohe päris kindlasti lugesime. igatahes kättesattunud kirjanduse õpik ("Kirjandus realismist postmodernismini") tundus väga hariv ja pean nüüd selle ka läbi lugema. selgub, et "Anna Karenina" on realistlik romaan ja vot selle koha peal hakkab mul midagi udust meenuma küll kooliajast ka.
igatahes - mulle meeldis ja sobis see realism. täiesti korralik romaan, kus on palju omavahel seotud tegelasi - õed Štšerbatskid (Kitty, Dolly, Natalja) ja nende (peig)mehed, Dolly mehe Stiiva õde Anna, Anna mees Karenin, Anna armuke Vronski ja siis lugematu hulk lapsi, teenijaid, ämmasid-äiasid, õdesid-vendi, sõpru ja teenistuskaaslasi pluss kogu Moskva ja Peterburi aristokraatia.
põhiliin, tundus, oli ikkagi üsnagi tammsaarelik maaharimine ja jumalaotsimine, millega tegeles mõisnik Levin, selgelt kogu selle romaani peategelane. nimitegelase Annaga õnnestus tal teise köite lõpupoole korraks põgusalt kohtuda, aga näiteks see, mis me kõik arvasime, et raamatu lõpus hüppab Anna rongi alla? hüppab küll ühel hetkel, aga ei lõppe seal midagi, Levin saab veel sadakond lehekülge filosofeerida:)
ja ausalt öeldes kogu see Annaga seonduv oligi ainus ebamugavust või segadust tekitav osa mu jaoks ses üldiselt üsna hubases loos; olin sunnitud kirjandusõpikust järele vaatama, et tema kirelejärgnemist mõistab Tolstoi hukka ja sellest ka selline traagiline lahendus... no et paremini ei saanudki selline jama lõppeda. aga ise muudkui mõtlesin, et miks ta mehe alguses pakutud lahutust vastu ei võtnud - jah, sest selle tingimuseks oli, et poeg jääb mehele, aga poeg jäi mehele ju nii ehk nii? ühesõnaga, mumst oli seal mingi loogikaauk.
ühesõnaga, minu meelest oleks ilma Anna Karenina osaluseta ka täitsa hea "Anna Karenina" saanud kirjutada, ma ainult ei tea, mis siis pealkiri oleks olnud :)
aga pean korra veel rõhutama, et kuigi kaks köidet vene klassikat ette võtta tundus hirmutav idee (mul on AK ülelugemine olnud plaanis terve igaviku, aga alati olen edasi lükanud; eelviimase tõuke andis asjaolu, et viimasel päeval, kui teatrid veel lahti olid, nägin balletti "Anna Karenina" ja ei saanud loost eriti aru; lõpptõuke andis asjaolu, et WC-paberit polnud enam saada ja ähvardama hakati kuudepikkuse karantiiniga, nii et antikvariaadist kaheköitelise pehmepoolsel paberil teose kojutoomine tundus järsku väga perspektiivikas), siis tõesti oli väga lihtsalt ja mõnuga loetav tekst, edenes ladusalt ja tsitaategi kirjutasin välja terve peotäie. soovitan!
igatahes - mulle meeldis ja sobis see realism. täiesti korralik romaan, kus on palju omavahel seotud tegelasi - õed Štšerbatskid (Kitty, Dolly, Natalja) ja nende (peig)mehed, Dolly mehe Stiiva õde Anna, Anna mees Karenin, Anna armuke Vronski ja siis lugematu hulk lapsi, teenijaid, ämmasid-äiasid, õdesid-vendi, sõpru ja teenistuskaaslasi pluss kogu Moskva ja Peterburi aristokraatia.
põhiliin, tundus, oli ikkagi üsnagi tammsaarelik maaharimine ja jumalaotsimine, millega tegeles mõisnik Levin, selgelt kogu selle romaani peategelane. nimitegelase Annaga õnnestus tal teise köite lõpupoole korraks põgusalt kohtuda, aga näiteks see, mis me kõik arvasime, et raamatu lõpus hüppab Anna rongi alla? hüppab küll ühel hetkel, aga ei lõppe seal midagi, Levin saab veel sadakond lehekülge filosofeerida:)
ja ausalt öeldes kogu see Annaga seonduv oligi ainus ebamugavust või segadust tekitav osa mu jaoks ses üldiselt üsna hubases loos; olin sunnitud kirjandusõpikust järele vaatama, et tema kirelejärgnemist mõistab Tolstoi hukka ja sellest ka selline traagiline lahendus... no et paremini ei saanudki selline jama lõppeda. aga ise muudkui mõtlesin, et miks ta mehe alguses pakutud lahutust vastu ei võtnud - jah, sest selle tingimuseks oli, et poeg jääb mehele, aga poeg jäi mehele ju nii ehk nii? ühesõnaga, mumst oli seal mingi loogikaauk.
ühesõnaga, minu meelest oleks ilma Anna Karenina osaluseta ka täitsa hea "Anna Karenina" saanud kirjutada, ma ainult ei tea, mis siis pealkiri oleks olnud :)
aga pean korra veel rõhutama, et kuigi kaks köidet vene klassikat ette võtta tundus hirmutav idee (mul on AK ülelugemine olnud plaanis terve igaviku, aga alati olen edasi lükanud; eelviimase tõuke andis asjaolu, et viimasel päeval, kui teatrid veel lahti olid, nägin balletti "Anna Karenina" ja ei saanud loost eriti aru; lõpptõuke andis asjaolu, et WC-paberit polnud enam saada ja ähvardama hakati kuudepikkuse karantiiniga, nii et antikvariaadist kaheköitelise pehmepoolsel paberil teose kojutoomine tundus järsku väga perspektiivikas), siis tõesti oli väga lihtsalt ja mõnuga loetav tekst, edenes ladusalt ja tsitaategi kirjutasin välja terve peotäie. soovitan!