A review by cauchemarlena
The Forest of Wool and Steel by Natsu Miyashita, Philip Gabriel

5.0

If it was a question of being blessed or not, then I guessed I'd be in the unsuccessful category. The nuances of sound that a highly skilled tuner must be able to distinguish and what I myself had been brought up with were worlds apart. The soft hotohoto-plunk of ripe chestnuts falling to the forest floor. The rustling sharashara of leaves brushing against each other. The chorochoro trickle of snow sliding down the lengths of a thousand creaking branches. I'm not able to illustrate those sounds quite precisely enough in words: the ear recognizes sounds far beyond what can be expressed through simple onomatopoeia.

Ma mõtlesin, et ma ootan sellest raamatust kirjutamisega esmaspäevani, aga ma kardan, et kui ma ei kirjuta nüüd, siis see tunne jääb mulle igaveseks hinge ning mul saavad otsa sõnad, et seda edasi anda. See on raamat, mida ma vajan eestikeelsena. Just - vajan! Ma ei tea, kui palju sellele lugejaid oleks, sest see on küllaltki aeglane kulgemine, kuid minule jättis see kustumatu mulje.
Naoki Tomura elu on sihitu kuni selle päevani, kui ta passib koolis teistest kauem ja tema õpetaja palub, et ta juhataks häälestaja kooli võimlasse. Tomura, kellel pole õrna aimugi kes või mis on häälestaja, arvab, et see on seotud kliimaseadmetega. Ta täidab oma ülesande ning on juba lahkumas, kui üksainus klaveriheli naelutab ta paigale. Ta läheb tagasi võimlasse, näeb, kuidas härra Itadori töötab. Tomura ei oska klaverit mängida, ta ei ole eriti kunagi muusikast huvitunud, kuid see kohtumine jääb alatiseks temaga. See ei ole elumuutev sündmus - see on palju rohkemat, üks elu andev hetk. Tomura otsustab saada klaverihäälestajaks.

Ta läbib vajalikud õpingud ning saab omale töökoha samas firmas, kus töötab härra Itadori. Tal on veel palju õppida, sest iga klaver on erinev ja igal kliendil on omad visioonid. Alguses käib ta kaasas abilisena ning sedasi tutvubki ta kaksikõdede Kazune ja Yuni'ga. Mõlemad tüdrukud mängivad klaverit, ent väga erinevalt. Nad harjutavad samal klaveril, mis peab olema häälestatud nii, et see sobiks mõlemale.
Kogu raamatu tegevus kestab viis aastat. Selle sisse mahub erinevaid kliente, vestlusi häälestaja olemusest ning ühe noore mehe pingutused, et leida oma tee metsast välja.

I comforted myself with the notion that at least at this point talent wasn't what was needed - I must not let the word 'talent' distract me, or use it as an excuse to give up. Experience, practice, effort, knowledge, a quick mind, perseverance and passion. If I didn't have enough talent, I could make up for it with all of these. If one day in the future they were no longer enough for what I needed, then I could give it all up - but the thought of this terrified me. It must be so frightening to admit finally that you don't have what it takes.

Mulle nii meeldis Tomura tegelaskuju ja see, kuidas ta tundis ära oma kutsumuse. Et ta otsustas järgida oma südame häält, kuigi tal polnud tegelikult mingeid eeldusi olla oma valitud erialal edukas. Minu arust võiks selliseid raamatuid olla rohkem, kus peategelane pingutab oma eesmärgi nimel. Kõik Tomura tegemised ei ole edukad. Ta teeb vigu ja mõnikord on need sellised, et ta ei saa neid ise parandada. Saab neist vaid õppida. Et alati ei pea tegema neid asju, mille jaoks on annet, et ei pea olema parim või väga hea selles, mida sa teed, senikaua kuni sa ise püüdled paremuse poole. Minu jaoks on see üks asi, mida ma oleks teismelisena tahtnud raamatutest leida.

'They say that if you put in ten thousand hours towards any goal, things will fall into place. If you're going to worry, best to wait until after you've done your ten thousand hours and then see.'

Mina alustasin oma klaveriõpingutega juba kuueaastaselt täiesti läbi juhuse. Tegelikult tahtsin minna käsikellade grupiga liituma, aga seal olid ainult suured poisid ning siis pakuti hoopis klaveriõpinguid. Klaverihäälestust olen näinud oma elus ühel korral ning ma ei mäleta seda väga hästi. Aga see raamat pani mind sellele mõtlema. Pani mõtlema kõikidele klaveritele, mida ma olen mänginud ja mis ootavad mind ees. Nii et võib-olla just see side muutis selle raamatu minu jaoks nii eriliseks ja nauditavaks.

Aga see oli ka kirja pandud lummavalt. Väga sageli ei meeldi mulle sellised aeglased ja üsnagi igapäevase sisuga raamatud, aga seda lugedes tekkis kohe tunne, et viige mind autoriga kokku. Ma ei taha temalt isegi midagi küsida. Tahaks minna mõnda klaveriga kohvikusse, istuda ja juua teed (või kohvi?), kuulata. Või jalutada metsas või rääkida niisama ükskõik millest, kas või sellest raamatust. Kuna ma üldse see aasta väljakutse lõpuni tegemisest ei unista, plaanisin selle visata hoopis kaanepildi punkti alla, sest see on lihtsalt võrratu. Aga see äratas minu südames hoopis äratundmise, igatsuse sarnase hinge järele. Kui autor selle kirja pani, siis ilmselt pani ta kirja ka midagi oma hingest! Ja ma tahaksin seda paremini tundma õppida. Seda juhtub minu puhul üliharva, et ma tahaks autorit tunda.

Raamatu põhjal on jaapanlastel valminud ka samanimeline film. Ma vaatasin seda täna ning mõtlesin: see on täpselt selline film, mida ETV võiks näidata. See on ilusasti tehtud. Mina, kelle jaapani keel on peaaegu olematu, vaatasin seda ilma subtiitriteta, sest mul polnud kusagilt seda subtiitritega vaadata. Aga ma sain aru. Ja millest ei saanud, lugesin näitlejate nägudelt. Kento Yamazaki mängis Tomurat täpselt nii nagu poiss mu kujutluses oli. Ja see oli lihtsalt võrratu.

Lugedes otsisin ma youtube'ist välja igasugust klassikalist muusikat ning igasuguseid klaverilugusid jaapanlastest heliloojatelt ka. Kuulasin ja igatsesin oma klaveri järele. Mõtlesin sellele, kuidas ma tahtsin klaveriõpingud pooleli jätta, aga ema kurat ei lubanud. Kuidas ma nutsin ja muusikakoolist poppi tegin. Ja kuidas ma oma viimasel muusikakooliaastal leidsin kaks kuud enne eksamit endas armastuse klaveri vastu. Ja võtsin kõigest paar kuud pärast lõpetamist uuesti eratunde. Armastust tuleb ju hoida.

Perhaps I hadn't taken the wrong path after all. Even if it took time, even if there were detours, this was exactly the right path for me. I had thought there was nothing in the forest, nothing in the scenery around me, but now I knew: everything was there. It wasn't that it was hidden, but that I simply hadn't seen it.